Ragmar Saksing: mustikas trumpab männipalgi ehk kuidas leida tasakaalu rohemajanduses

Uute majandusmudelite leidmisel on abiks küsimus “aga kuidas loodus selle probleemi on lahendanud?”, kirjutab teadus- ja ärilinnaku Tehnopol rohetehnoloogia valdkonna juht Ragmar Saksing.

Juba võrdlemisi pikalt on olnud ilmne, et praegused majandus- ja ärimudelid pole keskkonna perspektiivist jätkusuutlikud. Loodus on esitanud ettevõtlusele väljakutse, mis nõuab senistest mõttemustritest väljamurdmist. Ettevõtjad peavad otsima uusi viise, kuidas teha äri vastutustundlikult.

Rohemajanduses on kaks suunda – vana ja uus majandus. Vana majandus plaanib kohaneda, soovib teha rohepööret. See on majandus, mis algas suure tööstusrevolutsiooniga.

Tinglikult nimetatakse tööstusrevolutsiooni algusaastaks 1908, mil Henry Fordi juhitud ettevõte Ameerikas alustas sõiduauto Ford T tootmist. Sellest ajast on ülemaailmselt kasvanud fossiilkütuste põletamise tulemusena süsinikdioksiidi heitme hulk atmosfääris eksponentsiaalselt. Faktiliselt tähendab see aga seda, et rikastutakse keskkonna arvel. Kui ammutame midagi maapõuest selleks, et see põlema panna, siis atmosfäär ja mered saavad täis. Maa sisse jääb tühimik ning merre satuvad ained, mis seal olema ei peaks.

Uus majandus põhineb tasakaalul. Tasakaalukolmnurga nurkades on majandus, keskkond ja ühiskond. Kui ühte neist saab liiga palju, on tasakaal kadunud ja süsteem kukub kokku. Pangem tähele ka seda, et keskkonnale liiga suure või ainsa rõhuasetusega süsteem samuti ei püsi. Majandus on oluline, kuid mitte põhiline. Tervik on alati suurem üksikosade summast.

“Mina arvan, et…” ei loe, kui lepime kokku ja võtame looduse seadused maailma toimimise aluseks, siis mõtleme korraks, kuidas loodus on lahendanud tasakaalu küsimuse.

Kujutame ette kana, kes keskendub üksnes munemisele ega pööra tähelepanu tibude kasvatamisele. Või puud, kes fokuseerib ainult klorofülli tootmisele, aga jätab unarusse vee auramise takistamise. Muidugi pole vaja olla bioloog taipamaks, et fookus ühele ainsale tulemile on süsteemile mitte ainult kahjulik, vaid õõnestab ka pikaajalist ellujäämist.

Loodusel on arusaadavalt suva, mida meie mõjukad inimesed arvavad, mida usuvad või ei usu. Loodus elab, tegutseb, reageerib, võitleb, kannatab, taastub.

Looduslikud süsteemid töötavad teisiti, nende aluseks on mitmekesisus ning need sõltuvad peamiselt kohalikest aine-, toitainete- ja energiavoogudest. Kusjuures tagatakse, et kõike vajalikku oleks võimalik hankida mitmest allikast. See tekitab süsteemi, mis annab võimaluse rahuldada paljusid põhivajadusi kohalike ressurssidega, teha seda kandevõime piires ning asendades mittevajaliku (ja mürgise) ja luues rohkem väärtust sellest, mis olemas. Sarnaseid põhimõtteid järgib ka uus majandus, ammutades inspiratsiooni ökosüsteemide märkimisväärsest võimekusest luua midagi näiliselt mittemillestki.

Inimeste loodud vana majanduse süsteemid selliselt ei tööta. Fookuses on enamasti ainult üks parameeter – kasum.

Need on keerulised küsimused ja ühest vastust me siin ei leia. Küll aga arvan, et põhiline põhjus tuleneb vanadest majandusmudelitest, teadmatusest ja pooltõdede levimisest. Kellegi mõjuka inimese lause “mina arvan, et…” ei loe. Loevad faktid. Kui loeme loodust ülemuslikuks, siis loodusel on arusaadavalt suva, mida meie mõjukad inimesed arvavad, mida usuvad või ei usu. Loodus elab, tegutseb, reageerib, võitleb, kannatab, taastub.

Eesti metsa näide

Inimese tekitatud keskkonnaprobleemid on keerulised. Mulle meeldib võrrelda neid keedetud spagettidega. Muidugi tahaksime, et probleemid oleksid lihtsalt lahterdatavad ning piltlikult öeldes ühest hunnikust teise tõstetavad – nagu pakk keetmata spagette. Paraku nii see ei ole. Need spagetid on läbi keedetud, segatud, valatud peale erinevaid kastmeid, maitseaineid. Kui tõmbame ühest otsast, ei tea iialgi täpselt, milline teine ots liigub. Loodus ei pööra mulda selliselt ringi nagu inimene. Looduses õhutavad ja segavad mulda vihmaussid, putukad, seened, bakterid.

Toon selle keerukuse kohta ühe näite: Eesti mets. Mets on terviklik organism, iga puuliigiga on seotud suurusjärgus tuhat teist liiki. Metsa käsitletakse kui ressurssi ja väärtust mõõdetakse palgis. Samas on üldiselt teada, et lageraiutud metsa mulla koostis muutub, UV-kiirgus jõuab maapinnale ja seal ei kasva enam need taimed, mis olid sellel kohale omased.

Loodus ei pööra mulda selliselt ringi nagu inimene. Looduses õhutavad ja segavad mulda vihmaussid, putukad, seened, bakterid. Aga kui mulla struktuur on muutunud ja neid mutukaid enam ei ole, siis mets ei taastu selliselt. Lageraiutud metsa loodusrikkus taastub maksimaalse kiirusega 100 meetrit aastas. See on kilomeeter metsa 10 aasta jooksul, 10 kilomeetrit metsa 100 aastat jne.

Ma ei räägi, et metsa ei tohi raiuda. Muidugi tohib ja peabki. Aga mitte selliselt, et see pole järelkasvuga kooskõlas.

Mustikas võidab männipalgi

Teeme ühe arvutuse, mis ilmestab natuke uue majanduse põhimõtteid. Võrdleme männipalgi ja mustikate hinda. Võtsin arvutuste aluseks keskmised suurusjärgud, ei arvestanud mustikate korjamise, männipalgi raiumise hinda ega kummagi kasvamise aegasid. See arvutus ei pretendeeri lõplikule tõele, aga ilmestab suurepäraselt öeldut.

Paberinurgale tehtud arvutuse tulemuseks sain, et halvimal juhul, kui müüa mustikat ja palki hulgihinnaga, on vahe 500 € versus 225 € aastas hektarilt mustikate kasuks. Parimal juhul, kui nähakse mustikate ja palgi müümisega vaeva, on vahe 2600 € versus 320 € aastas hektarilt mustikate kasuks. Kuulutame võitjaks mustikad ja hakkame planeerima uusi majandusmudeleid ja ärimudeleid, kus korjame mustikaid, saeme mõõdukalt palki ja tegeleme sellele kohale omase metsa järele kasvatamisega!

Looduse täiuslikud insenerid

Uute majandusmudelite leidmisel on abiks küsimus: “Aga kuidas loodus selle probleemi on lahendanud?”. Sellest küsimusest tuleneb tegelikult terve teadusharu, mille nimi on biomimikri (bios – elu; ja mimesis – jäljendamine). See uus teadusharu otsib looduse parimaid disainiideid ning püüab neid imiteerides lahendada inimeste probleeme.

70 000 aastat inimkonna ajalugu on arusaadavalt liiga väike kogemus selleks, et mõelda: “Nii me oleme ju kogu aeg teinud.”

Biomimikri põhiidee seisneb selles, et loodusel on miljoneid aastaid kogemusi ja ta on juba lahendanud mitmed need probleemid, millega praegusel ajal silmitsi seisame. Putukad, loomad, taimed ja mikroobid on täiuslikud insenerid, sest nad on leidnud enda jaoks üles lahendused, mis meie planeedil toimivad, mis siia sobivad ning – mis kõige tähtsam – mis vastu peavad. Näiteid on nii tööstusdisainis, arhitektuuris, meditsiinis, transpordis kui ka keskkonnamürkidega toime tulemisel.

Meie Tehnopoli rohetehnoloogia meeskonnas teame, et juba praegu on võimalikud sellised ärid, kus teenitakse korralikult ning selle juures muutub keskkond ja ühiskond paremaks! Seepärast pakume ka oma linnakus sellistele ettevõtetele testkeskkonda enda lahenduste katsetamiseks. Teame, et äri saab teha niimoodi, et jäätmeid ei ladustata ja keegi ei kannata puudust. Loodus on seda teinud juba 3,8 miljardit aastat, 70 000 aastat inimkonna ajalugu on arusaadavalt liiga väike kogemus selleks, et mõelda: “Nii me oleme ju kogu aeg teinud.”

Alustada võiks näiteks oma valdkonna tarneahela analüüsimisest. Kuidas toimib tehas, kust ostame oma tooraine, kas nemad on tasakaalus? Kui ei ole, otsi alternatiiv. Ja siin ei tohi olla takistuseks see, et meie toodang läheb seetõttu kallimaks. See tähendab ausat äri keskkonna suhtes, sest ebavõrdsus rohemajanduses lõpeb varem või hiljem. Hiljem on see lihtsalt mitu korda kallim.