Puuetega inimeste koja juht: patsientide kaasamine on paranenud

Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIK) tegevjuht Anneli Habicht räägib 13. märtsil Teaduspargis Tehnopol toimuval seminaril „How to engage and empower patients?“ patsientide kaasamisest ja võimestamisest. Tema sõnul on aastatega olukord paranenud ja patsiendid on oma ravi puudutavatesse otsustesse üha enam kaasatud. Samas tõdeb ta, et kaasatus on ebaühtlane.

Habichti sõnul on üldpilt patsientide kaasatuse osas raviprotsessi ja -otsustesse läinud palju paremaks, kui võrrelda näiteks 10 aasta taguse ajaga. „Ühiskond on arenenud, patsiendid teadvustavad rohkem oma rolli ja vastutust raviprotsessis ja -otsustes, kuid kaasatus on väga ebaühtlane,“ leiab ta, lisades, et nooremad, haritumad, riigikeelt paremini oskavad ja keskustes elavad inimesed on patsientidena paremini jõustatud.

„Kaasajal on inimeste tervisealane kirjaoskus tihedalt seotud digikirjaoskusega – inimesed, kes oskavad internetist infot leida ja seda kriitiliselt analüüsida, oskavad seda ka tervisega seotud info osas,“ tõdeb Habicht.

„Suurem osa patsientidest vajab aga tervisealase info nö tõlkimist neile arusaadavasse keelde – et oleks kasutatud vähem meditsiinitermineid, arusaadavamalt selgitatud valikuvõimalusi ning suuline info oleks dubleeritud lihtsalt arusaadavasse kirjakeelde,“ räägib Habicht patsientide kaasamisest.

Senised kogemused kaasamisest

Habicht nendib EPIK kogemusele toetudes, et häid näiteid kaasamisest polegi nii lihtne leida. „Raviprotsess on väga isiklik ja inimesed ei kipu oma kogemusi avalikult esile tooma – see tähendaks ka oma haigusest ja isikust rääkimist. Küll oleme leidnud patsiendiorganisatsioonide ja tervishoiuteenuste osutajate koostöö tulemusena tekkinud näiteid patsientide suuremast vastutuse võtmisest oma tervise eest. Üks mõjusamaid selliselt tegutsenud organisatsioone on kindlasti Eesti Vähiliit, kes viib koostöös haigekassaga läbi rinna- ja emakakaelavähi ennetuse ja varase avastamise kampaaniaid. Koostöös TÜ Kliinikumiga on vähiliit tööle pannud naha- ja eesnäärmevähi varase avastamise mobiilsed diagnoosikabinetid,“ toob Habicht välja.

Samas toob Habicht näiteks Eesti Neeruhaigete Seltsi, mis on esile toonud, et kroonilise neeruhaiguse asendusravi puhul, mis hõlmab hemodialüüsi, peritoneaaldialüüsi ja transplantatsiooni, on patsiendil oma ravis vägagi suur roll: „Näiteks  dialüüsi puhul on koostöö patsiendi ja meditsiinipersonali vahel väga tihe. Hemodialüüsi puhul on esmane kokku leppida raviskeem ja kuna ravi tehakse 3-5 korda nädalas, sõltub see otseselt patsiendi ajagraafikust. Mõlema dialüüsi puhul tuleb arvestada oluliste muudatustega elustiilis, näiteks spetsiaalne dieet või vedeliku piirangud.“

Kui patsientide teadlikkus oma ravist ja haigusest pole piisav, siis ei ole ka ravi efektiivne, kinnitab Habicht.

„Peritoneaaldialüüsi puhul teevad patsiendid dialüüsi igapäevaselt kodus ise – seega vastutavad ise oma ravi eest täielikult. See omakorda tähendab eelnevalt patsiendi head koolitust. Predialüüsis olevate patsientide puhul on kõige olulisem ennetustöö, sest patsient peab muutma oma elustiili selleks, et võimalikult palju predialüüsi perioodi pikendada. Kui patsiendid jõuavad õigeaegselt nefroloogi jälgimisele, saavutatakse nii päris häid tulemusi,“ lisab ta.

Habicht näeb patsientide kaasamise vajadust eelkõige krooniliste haiguste puhul, mille teke ja kulg on tugevalt seotud elustiiliga. „Sisukamat kaasamist vajavad eriti need patsiendid, kel mitu erinevat diagnoosi. Arstidel on patsientide jaoks alati liiga vähe aega, kuid väga palju kasu on mitme kroonilise haigusega patsiendil sellest, kui teda ravivad eriarstid teevad koostööd nii omavahel kui patsiendi  perearstiga ning üks neist võtab juhtiva rolli – siis on patsiendil kergem raviprotsessi mõista ja selles osaleda,“ sõnab Habicht. „Eraldi rühma moodustavad  harvaesinevate haigustega patsiendid. Nemad tajuvad vahel, et on küll meditsiiniteadusele huvitav uurimisobjekt, kuid raviprotsessis kõrvale jäetud,“ lisab ta.